Language switcher

Valdkonna tutvustus

Soojuse valdkonnas on Konkurentsiameti peamised ülesanded:

  • hinnavalemite ja soojuse piirhindade kooskõlastamine;
  • soojuse ostu konkursi korraldamise tingimuste kooskõlastamine;
  • järelevalve teostamine.

Eestis on soojusmajanduse korraldamine kohaliku omavalitsuse ülesanne. Kohaliku omavalitsuse volikogul on õigus oma haldusterritooriumi piires määrata kaugküttepiirkond ja kehtestada teenuse pakkumise tingimused ja kord. Eestis on üle 200 kaugkütte võrgupiirkonna.

Kaugkütte valdkonda reguleerib kaugkütteseadus. Vastavalt seadusele peab soojusettevõtja tarbijale müüdava soojuse piirhinna kooskõlastama Konkurentsiametiga. Hinna kooskõlastamisel lähtub amet sellest, et soojuse tootmiseks ja edastamiseks tehtud kulutused oleksid põhjendatud.

Soojuse hinna muutumist mõjutavad peamiselt soojuse tootmiseks kasutatavate kütuste hindade muutused ning investeeringud katlamajade ja kaugküttevõrgu tehnilise olukorra parandamiseks.

Soojusettevõtja kohustus on tagada võimalikult efektiivne, kindel, usaldusväärne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadusele vastav soojusvarustus.

 

Õigusaktid

 

Mõisted

  • Kaugküte - soojuse tootmine ja võrgu kaudu jaotamine tarbijate varustamiseks soojusega kaugküttesüsteemi kaudu; 
  • Kaugküttesüsteem - soojuse tootmise, jaotamise ja tarbimise tehniline süsteem, mille moodustavad tehnilised vahendid ja nendega seotud ehitised;
  • Kaugküttevõrk - torustike, seadmete, abiseadmete ja nendega seotud ehitiste kohtkindlalt ehitatud kogum või selle osa, mis on vajalik soojuse jaotamiseks;
  • Tarbijapaigaldis - kinnistul, ehitises või ühtse majandusüksuse moodustavas funktsionaalselt seotud ehitiste kompleksis ja nende teenindamiseks vajalikul maal ehitatud omavahel ühendatud soojatorustike ja abiseadmete võrguga ühendatud või ühendatav kogum tarbija varustamiseks soojusega;
  • Liitumispunkt - on võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht;
  • Võrgu teeninduspiir - piir, milleni võrguettevõtja lepingu alusel kaugküttesüsteemi haldab;
  • Võrgupiirkond - maa-ala, kus asub ja kus arendatakse ühe võrguettevõtja omandis või valduses olevat võrku;
  • Tegevuspiirkond - tegevusloaga kindlaks määratud ala, kus soojusettevõtja tegutseb;
  • Tarbija - isik, kes ostab võrgu kaudu jaotatavat soojust;
  • Võrguettevõtja - ettevõtja, kes kasutab võrku soojuse jaotamiseks;
  • Liitumine - tarbijapaigaldise ühendamine võrguga;
  • Soojusettevõtja - ettevõtja, kes tegutseb vähemalt ühel tegevusalal, milleks on soojuse tootmine, jaotamine või müük, ning vastutab nende tegevustega seonduvate kaubanduslike, tehniliste või hooldusküsimuste lahendamise eest.  tegev

Seisukohad ja arvamused

2021: Hinnaregulatsiooni tulemuste hindamine reguleeritud sektorites

Konkurentsiamet analüüsis regulatsiooni alla kuuluvate ettevõtjate kapitali tootlikkust, hindade dünaamikat, tarbijale müüdava teenuste kvaliteeti ning nimetatud tulemuste kontekstis ka energia kasutamise efektiivsust kuni aastani 2020 (kaasa arvatud). Kokkuvõttes saab analüüsi kaasatud aastatel hinnaregulatsiooni hinnata edukaks, sest regulatsiooni üks peamisi eesmärke - tagada tarbijatele hinnastabiilsus ja vältida monopoolsetel ettevõtjatel liigse kasumi teenimist on üldjoontes täidetud. Kõige suuremat edu on saavutatud energiasäästu alal. Oluliselt on vähenenud nii elektrikaod kui ka kaod kaugküttetrassides. Konkurentsiamet oma metoodilises juhendis sätestanud trassikao tehnilised nõuded, mille  eesmärgiks on motiveerida soojusettevõtjaid tegema investeeringuid kaugküttetrassidesse trassikao vähendamiseks, et kaitsta tarbijaid soojuse ebaefektiivse jaotusteenuse jätkamise eest. 

Elektrivõrkude puhul on analüüsi kaasatud aastatel kooskõlastatud keskmised hinnad reaalsetes hindades langenud. Kuigi ülekandetariifid on tõusnud, on peamiseks tõusu põhjuseks rahvusvaheliste ühenduste ehitamine, ilma selleta oleksid ka Eleringi võrgutasud reaalsetes hindades langenud.

Kaugküttes on 16-aastase perioodi (2005-2020) jooksul keskmine kooskõlastatud soojuse hind suurenenud 1,7 korda ja keskmine puiduhakke hind 3,6 korda. Sealjuures on reaalsetes hindades ehk THI näitajate alusel arvutatud keskmine soojuse hind suurenenud oluliselt vähem, vaid 1,04 korda. Gaasi ja vedelkütuse hinnad sõltusid toornafta hinna muutusest, mille volatiilsus oli oluliselt suurem.

Veeteenuse ja gaasi jaotusvõrguteenuse hindasid on vaadeldud lühema perioodi jooksul (vastavalt 2013-2020 ja 2016-2020). Veeteenusel kujunesid keskmised hinnad reaalsetes hindades algaastast madalamaks või selle lähedaseks. Gaasi jaotusvõrguteenusel (ilma Eleringi komponendita) kujunesid keskmised hinnad reaalsetes hindades algaastast madalamaks. 

Eesti elektrivõrkude töökindlus on küll tõusnud, kuid samas on võrgud endiselt ilmastikust sõltuvad ning ekstreemsetes ilmastikutingimustes kannatab võrkude töökindlus. Sealjuures on oluline fakt, et Eestis pole toimunud kordagi täielikku süsteemi kustumist, mis näitab eelkõige Eleringi head tööd. Elektri jaotusvõrkude osas on võimalik saavutada töökindluse tõus suuremahuliste investeeringute kaudu, kuid sellega kaasneks ka võrgutasude märkimisväärne kasv.  

2018: Hinnaregulatsiooni tulemuste hindamine reguleeritud sektorites

Hinnaregulatsiooni pikaajalise traditsiooni tulemusena on välja kujunenud hinnaregulatsiooniteooria, millest lähtub enamus arenenud riikide regulaatoreid. Maailmas kasutatakse erinevaid regulatsioonimetoodikaid, mida liigitatakse kulupõhisteks, efektiivsusstiimulitel ning kasumijaotusel põhinevateks metoodikateks. Eestis rakendatakse regulatsiooni alla kuuluvate ettevõtjate reguleerimiseks kulupõhiseid metoodikaid.

2016: Võlakapitali kaasamise hind ja osakaal riiklikult reguleeritud sektorite ettevõtetes

Amet viis läbi analüüsi, et selgitada välja, millised on reguleeritud sektorites ettevõtjate tegelikud võlakapitali kaasamise hinnad ja osakaalud võrreldes Konkurentsiameti WACC-i juhendis kasutatud näitajatega ning kas võlakapitali hinnad on piisavad selleks, et tagada pangalaenude kaudu ettevõtja finantseerimine. Eestis kujuneb regulatiivne võlakapitali hind riskivaba tulumäära, riigi riskipreemia ja ettevõtja võlakapitali riskipreemia summana ning regulatiivseks võlakapitali osakaaluks võetakse 50%. 
Analüüsi tulemusena selgus, et majandusaasta aruannetes toodud näitajate alusel kujunes kaasatud ettevõtjate aritmeetiliseks keskmiseks võlakapitali hinnaks 2,64%, mis on 1,69 protsendipunkti madalam kui WACCi juhendis toodud võlakapitali keskmine regulatiivne näitaja. Ettevõtjate võlakapitali aritmeetiliseks keskmiseks osakaaluks kujunes 33,95%, mis on 16,05 protsendipunkti madalam kui WACCi juhendis toodud võlakapitali osakaal (50%).
Kokkuvõttes saab järeldada, et WACCi juhendis kasutatavad riigiriski ja võlakapitali riskipreemia suurused on piisavad, sest nende põhjal arvutatud tegevusvaldkondade võlakapitali hinnad on üldjuhul (v.a maagaasi jaotusvõrguettevõtjad seoses seotud osapoolte kõrgete intressimääradega) kõrgemad võrreldes ettevõtjate tegelike võlakapitali hindadega. Tegelikud võlakapitali osakaalud on oluliselt madalamad kui WACCi juhendis kasutatud osakaal. Riiklikult reguleeritud ettevõtlus on madala riskiga, sest lisaks garanteeritud turule puudub teenuse müügirisk. Põhjendatud müügimahu languse korral on reguleeritud ettevõtjatel alati võimalik taotleda madalamal müügimahul põhinevat teenuse hinda.

2015:   Referentshinna rakendamise võimalused kaugküttesektoris

Konkurentsiamet koostas analüüsi, mis koosneb arvutusmudelist efektiivse kaugküttesüsteemi referentshinna arvutamiseks ning põhjendustest selles kasutatavate lähteandmete kohta. Referentshindade kujunemise aluseks võeti tänased madalad intressimäärad (kaalutud kapitali keskmine hind) ning kütuste madalad primaarenergia hinnad, mis ajalooliselt on olnud kõrgemad. Ameti referentshinna arvutused kolme erineva suurusega aastase müügimahu (5000 MWh, 50 000 MWh ja 300 000 MWh) alusel andsid tulemuseks kolm üksteisega küllaltki sarnast referentshinda vahemikus 49-52 eurot/MWh. Selle alusel kujunes kaalutud keskmiseks referentshinnaks 50 eurot/ MWh. Sellest tulenevalt on Konkurentsiamet seisukohal, et majanduslikult efektiivseimale kaugküttesüsteemile on põhjendatud rakendada vaid ühte referentshinda, mis põhineb arvutusmudeli alusel arvutatud kaalutud keskmisel referentshinnal ning saadud tulemus ümardatakse täisarvuni. Referentshinna rakendamise idee on suunatud eelkõige selliste võrgupiirkondade ettevõtjatele, kes juba praegu suudavad investeeringute tulemusena müüa soojust kas ameti arvutatud referentshinnaga või sellest madalama hinnaga. Ettevõtjad, kes seda teha ei suuda, peavad jätkuvalt soojuse piirhinna Konkurentsiametiga kooskõlastama.
Olenemata sellest, kas referentshinna rakendamise idee ka päriselt teostub, uuendab amet igal aastal arvutusmudeli sisendandmed, mida mõjutavad muuhulgas majandustingimused ja seadusandlus. Arvutuste tulemuste avaldamine võimaldab ka tarbijatel hinnata, kui palju erineb konkreetse võrgupiirkonna soojuse hind majanduslikult efektiivseimast kaugküttesüsteemi referentshinnast. 
Kokkuvõttes on oluline arvesse võtta, et soojusettevõtjad ei ole loomulikud monopolid, sest neile pakuvad konkurentsi alternatiivsed küttelahendused. Referentshind annabki indikatsiooni sellest, kas konkreetse võrgupiirkonna müüdava soojuse hind on sellega kooskõlas või mitte. Kui näiteks soojuse hind kujuneb referentshinnast oluliselt kõrgem, siis annaks see kohalikule omavalitsusele signaali alternatiivsete küttelahenduste planeerimiseks.

2013:   Riikliku regulatsiooni otstarbekusest väikestes kaugkütte võrgupiirkondades (aastase müügimahuga alla 10000MWh)

Konkurentsiamet analüüsis riikliku regulatsiooni otstarbekust väikestes kaugkütte võrgupiirkondades (aastase müügimahuga alla 10 000 MWh)3 . Analüüs koostati eesmärgiga esitada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Riigikogu majanduskomisjonile seisukohad mitmete kaugküttesektoriga seonduvate probleemide kohta. Viimaste aastate jooksul on amet hindade kooskõlastamise protsessi käigus teinud mitmeid olulisi tähelepanekuid, eelkõige kaugküttsektori võrgupiirkondade jätkusuutlikkuse kohta. Kaugkütte eesmärk on eelkõige kas soojuse ja elektrienergia koostootmise potentsiaali rakendamine või selliste kütuste kasutamine, mida on kas võimatu või keerukas kasutada tarbija individuaalses katlas (eelkõige põlevkivi, turvas, puiduhake ja jäätmed). Kui kumbki nimetatud eesmärgist ei ole täidetud, on kaugkütte kasutamise mõttekus küsitav. Näiteks on kaheldav maagaasi kasutamine kaugküttes veekuumutuskatlaga toodetud soojuse tootmiseks, sest gaasiga on hõlpsasti võimalik kütta ka lokaalselt. Kaugkütte puhul aga lisanduvad lokaalküttega võrreldes soojustrassi kaod, mistõttu võib osutuda mõistlikumaks gaasi toomine ilma kadudeta otse tarbija juurde. Samuti on efektiivse kaugkütte üheks eeltingimuseks piisav soojuse tarbimistihedus. Kaugkütte eesmärgid on sätestatud ka kaugkütteseaduses, mille alusel peab kaugküte vastama objektiivsuse, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetele, et tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus. Eesti kaugküttesüsteemid on valdavalt pärit endise Nõukogude Liidu aegadest, mil puudus efektiivne väikekatelde tehnoloogia ning kaugküte oli kütteliigina eelistatud. Kaugküte rajati valdavalt kõikidesse asustatud punktidesse. Nimetatud asjaolu tingib ka kaugküttepiirkondade suure arvu Eestis – praegusel hetkel on neid ligi 230. Tõenäoliselt ei oleks turumajanduse tingimustes kõikidesse neisse asustatud punktidesse kaugkütet rajatud, sest soojuse müügimahud ning tarbimistihedused on selleks liiga madalad. Pigem oleks osades piirkondades valik lokaalkütte kasuks langenud. Samas ollakse aga täna olukorras, kus paljudes väiksemates asustatud punktides on säilinud ebaefektiivselt toimiv kaugküte. 

 

Uuringud ja eksperthinnangud

Küsimused ja vastused

Kuidas ja miks Konkurentsiamet soojuse hinda kontrollib?

See, et hinnaregulatsiooni viib sõltumatu regulaatorina läbi Konkurentsiamet, on oluline tarbijate ja ettevõtjate huvide tasakaalustamiseks. Kuna tarbija ei saa alternatiivset kütteviisi valida, siis on kaugkütte-ettevõtja seal piirkonnas monopoolses seisundis. Selleks, et tarbija saaks olla kindel, et temale müüdava soojuse tootmiseks ja edastamiseks tehtud kulutused oleksid põhjendatud, peab hinna kooskõlastama Konkurentsiamet. Koos soojuse piirhinna kooskõlastamise taotluse esitamisega peavad ettevõtjad alati esitama argumenteeritud põhjendused. Amet kontrollib taotluses esitatud andmeid ja selgitusi väga põhjalikult ning nõuab vajadusel lisaandmeid. Samuti viib amet vajadusel läbi katlamajade paikvaatlusi. Amet kooskõlastab üksnes põhjendatuks loetud soojuse piirhinna.

Millest sõltub soojuse hind?

Soojuse piirhind sõltub eelkõige müügimahust ja kasutatavast kütusest. Väiksema müügimahu puhul kujuneb müüdava soojuse piirhind kõrgemaks ja vastupidi. Kui soojust toodetakse 100% kas põlevkiviõlist või maagaasist, siis on hind märgatavalt kõrgem võrreldes hakkpuidust või turbast toodetud soojuse piirhinnaga. Seetõttu on soojuse piirhind igal võrgupiir-konnal erinev.
Soojuse hindasid kujundavad lisaks ka muud tegurid (tootmise ja jaotamise efektiisusnäitajad) ja muud hinnakomponendid (tegevuskulud, elektrienergia kulu, saastetasud, põhivara kulum jne). Soojuse piirhind tuleb kujundada selliselt, et ettevõtjale oleks tagatud vajalike tegevuskulude katmine; investeeringud tegevus- ja arenduskohustuse täitmiseks; keskkonnanõuete täitmine; kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine ja põhjendatud tulukus.
 
 

Kuidas saab tarbija teada soojuse hinna muutusest?

Vastavalt seadusele peab soojusettevõtja avalikustama soojuse piirhinna vähemalt 30 päeva enne selle kehtima hakkamist. Kõik Konkurentsiameti kooskõlastatud soojuse piirhinnad on leitavad ameti kodulehelt.

Kui tihti võib soojusettevõtja oma hinda muuta?

Soojuse hinnataotluste esitamise sagedus ei ole piiratud. Soojusettevõtja võib taotleda hinnavalemi kooskõlastamist kuni kolmeks aastaks. Hinnavalemit kasutatakse soojuse piirhinna kooskõlastamiseks soojusettevõtja taotlusel tema tegevusest sõltumatute ja soojuse hinda mõjutavate tegurite ilmnemisel. Sellisteks teguriteks  on soojuse tootmiseks kasutatavate kütuste (põlevkiviõli, maagaas, hakkpuit jm) ja/või sissostetava soojuse ostuhinnad. 

Seega muutuvad kütuste ja sisseostetava soojuse ostuhindade muutumisel ka soojuse piirhinnad, kuna  ostuhinnad peavad peegeldama võimalikult täpselt turuolukorda. Kõik teised hinnakomponendid (tegevuskulud, põhivara kulum, ettevõtte kasum jm) jäävad müüdava soojuse hinnas muutumatuks.
 

Kui kaua on Konkurentsiametil aega ettevõtja hinnataotluse kooskõlastamiseks?

Konkurentsiamet teeb otsuse soojuse piirhindade kooskõlastamise kohta 30 päeva jooksul alates nõuetekohase hinnataotluse esitamisest. Eriti töömahuka taotluse menetlemisel võib seda tähtaega pikendada 90 päevani.

Kui ettevõtjal on kehtiv hinnavalem siis teeb amet hinna kooskõlastamise otsuse 10 tööpäeva jooksul esitamisest.

Millistel tingimustel võib võrguettevõtja oma tegevuse lõpetada?

Võrguettevõtja võib oma tegevuse lõpetada ainult juhul, kui ta on andnud kaugkütte seadusest tulenevad kohustused üle teisele ettevõtjale. Võrguettevõtja peab vähemalt 12 kuud enne oma tegevuse lõpetamist teavitama Konkurentsiametit kirjalikult lõpetamise ajast ja -kavast ning esitama piisava ülevaate abinõudest, mis tagavad kaugkütteseaduse nõuete täitmise.

Millistel juhtudel võib võrguettevõtja soojusvarustuse katkestada? 

Seaduse järgi on võrguettevõtjal õigus katkestada võrguühendus tarbijale või teisele soojusettevõtjale ette teatamata, kui on ohustatud inimeste elu, tervis, vara või keskkond. Viivitamatult võib võrguühenduse katkestada, kui on tuvastatud soojuse ebaseaduslik kasutamine.
 
Vähemalt seitsmepäevase etteteatamisega võib võrguettevõtja soojusvarustuse katkestada, kui:
  • tarbija on ületanud liitumistingimustega temale antud õigusi või ei ole täitnud nende tingimustega endale võetud kohustusi;
  • on takistatud võrguettevõtja ligipääs tarbija või teise soojusettevõtja omandis või valduses oleval territooriumil asuvatele mõõtesüsteemidele nende kontrollimiseks või asendamiseks või muude võrgutööde tegemiseks;
  • tarbija või soojusettevõtja võlgneb soojuse eest.

Võrguettevõtja peab enne võrguühenduse katkestamist andma mõistliku tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja esitama kirjaliku hoiatuse, et puuduse kõrvaldamata jätmise korral katkestatakse võrguühendus.

Juhul, kui tarbija on jätnud võrguettevõtjaga sõlmitud lepingus ettenähtud tasu maksmata, siis võib eluruumi kütmiseks vajaliku soojusvarustuse ajavahemikus 1. oktoobrist kuni 30. aprillini üksnes pärast seda, kui eelnimetatud teate saamisest on möödunud 90 päeva ja tarbija ei ole soojusvarustuse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul kõrvaldanud. 
Soojusenergia müük on sisuliselt nagu iga teenuse müük.
 
Olukorras, kus isik jääb üldiste teenuste tarbimisel korteriühistule võlgu on korteriühistul olemas kõik korteriomandi- ja korteriühistuseadusest tulenevad hoovad, et võlgnik korrale kutsuda. Antud situatsioonis on peamine asjaolu see, et soojuse tarbimise leping sõlmitakse võrguettevõtja ning korteriühistu vahel, kes peab vastutama kõigi oma liikmete eest. 

Kontaktid

 

Kertu Saul

hinnaregulatsiooni osakonna juhataja
regulatsiooniteenistus

 

 Telefon: 667 2584
[email protected]

 
 

Mare Karotamm

hinnaregulatsiooni osakonna juhataja asetäitja
regulatsiooniteenistus

 

 Telefon: 667 2575
[email protected]