EST | ENG  

Aastaraamat 2014

AASTARAAMAT 2013

 

Head lugejad!

Mul on hea meel esitleda teile Konkurentsiameti järjekordset aastaraamatut.

Meie töö on jagatud kahte kategooriasse, millest üks on vaba konkurentsi tagamine ja teine sektorite regulatsioon. Soovime jätkuvalt, et reguleeritavate sektorite ja ettevõtjate arv väheneks ning vaba konkurentsi tingimustes tegutsevate ettevõtjate arv suureneks. Eestis on selles osas võimalik tuua häid näiteid. Kui veel kümme aastat tagasi oli kogu postiteenuse valdkond monopoolne ja Eesti Post paratamatult ka vastava kuvandiga, siis tänane Omniva on vabale konkurentsile ja parimale klienditeenindusele orienteeritud ettevõtja. Pakkide või kirjade saatmiseks võib valida erinevate ettevõtjate vahel ja viimase reguleeritud tegevusena on alles jäänud veel universaalse postiteenuse osutamise kohustus. Sarnaselt postisektoriga toimus 10-15 aastat tagasi nn. monopoli ohjeldamine ka elektroonilise side sektoris. Tänaseks on monopoolse teenuse asemel konkurents vabal turul. Juba ligi kaks ja pool aastat on möödunud vaba elektrituru tingimustes, kus Konkurentsiamet ei pea enam reguleerima ei põlevkivi ega elektrienergia tootmise hinda, rääkimata lõpptarbija hinnale lisatavast müügimarginaalist.

Olen alati uskunud, et parim regulaator on vaba turg ning õige hind kujuneb just vaba konkurentsi tingimustes, nii ka elektri tootmise osas. Keegi ei oska elektri hinda ette ennustada, kuid täna võib küll kindlalt väita, et kardetud hinnašokki ei ole saabunud ning pikas perspektiivis võidab tarbija avatud turust kindlasti. Kuna oleme täna väga tugevalt integreeritud nii Soome kui ka Läti elektrivõrguga, siis sõltub meie hind oluliselt rahvusvaheliste elektriühenduste läbilaskevõimest. Head meelt teeb EL Komisjoni otsus eraldada Eestile ja Lätile 112 miljonit eurot täiendava elektriliini ehitamiseks. Samas teeb muret Eesti ja Soome vaheliste elektriühenduste kõikuv töörežiim, sest iga katkestus mõjutab hinda meie elektritarbija jaoks ja elektritootjate majandustulemusi. Ühelegi tehnilisele seadmele ei ole võimalik anda 100-protsendilist garantiid, kuid teatud kvaliteedinõuded võiks seadusandja sätestada ja anda Eleringile konkreetne eesmärk varustuskindluse saavutamiseks.

Eesti kaugküttesektoris on kohalikul omavalitsusel õigus määrata kaugküttepiirkonnad, kus ainsaks kütteliigiks on kaugküte. Kuna nimetatud kütteliigile on sätestatud monopoolne ainuõigus, siis kooskõlastab Konkurentsiamet kõikide ettevõtjate soojuse hinnad. Samas ei ole kaugküte võrreldes näiteks elektrivõrgu või veevärgiga loomulik monopol ning vabama turukorralduse juures võiks tarbija valida alternatiivsete küttelahenduste vahel. Nimetatud teemale on Konkurentsiamet korduvalt tähelepanu juhtinud ja teinud ettepanekuid selle sektori liberaliseerimiseks. Eelmisel aastal algatas Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kaugkütteseaduse muutmise, mille eesmärgiks on tuua kaugküttesektorisse teatud vabaturu korraldust. Idee on sätestada kaugkütte referentshind, mis vastab efektiivsele kaugküttesüsteemile. Kui ettevõtja suudab müüa alla nimetatud hinna, siis ei pea ta ametiga hinda kooskõlastama. Seadus on täna veel eelnõu staadiumis, kuid amet on välja arvutanud, kui kõrge oleks efektiivses kaugküttesüsteemis soojuse hind. Tänaste suhteliselt madalate kütuse ja kapitali hindade juures oleks efektiivses süsteemis hinnaks 50 €/MWh. Ametil on plaanis nimetatud hind igal aastal välja arvutada ja kodulehel avalikustada. Kui vastavat regulatsiooni kaugkütteseaduses siiski ei rakendata, siis annab referentshind hea ülevaate nii tarbijatele, kuid eelkõige kohalikele omavalitsustele kui küttemajanduse korraldajatele. Kui soojuse hind ületab oluliselt referentshinda, siis on see kindel signaal, et kaugküte ei anna tarbijatele parimat tulemust ning lahenduseks on alternatiivsed kütteliigid.

Reguleeritavatest sektoritest on olulised arengud toimunud gaasiturul. 2015. aastast ei ole Eesti Gaas enam ainuke gaasi importija, vaid ka selles sektoris on tasapisi konkurents tekkimas ning gaasi tarbijad saavad erinevate müüjate vahel valida. Aasta lõpu poole saame gaasi osta juba ka otse Leedu Klaipeda terminalist ning loodame, et perspektiivis tuleb Eestisse või lähinaabrusse ka veeldatud gaasi terminaal. Selge eesmärk on meie ja Lääne-Euroopa hindade ühtlustumine.
Kui energeetika sektorites on vaba turu suunas toimunud positiivsed arengud, siis kahjuks on veel sektoreid, kus vabaturu juurutamine käib üle kivide ja kändude. Näiteks ravimiturul on apteekide asutamispiirang küll kaotatud, kuid palju küsimusi on endiselt aktuaalsed. Küsimusi tekitab apteekide omandipiirang, mis kindlasti vaba konkurentsi ei soosi. On täiesti arusaadav, et apteegis peab klienti teenindama vastava haridusega töötaja, kuid omandivormile piirangu sätestamine on kindlasti liiast. Analoogselt võiks ju piirata, et elektrivõrgu aktsionär võib olla elektrik või bussiettevõtte omanik vaid bussijuht. Ka ei rõõmusta väga arengud ühistranspordis. Ka siin võiks valitseda vaba konkurents, kus reguleeritakse kvaliteeti ehk liiklusohutust ning mitte turgu. See tähendab, et Tallinna ja Tartu vahet võiks vabalt sõita iga bussiettevõtja, kes täidab liikluseeskirju, omab seadustele vastavat bussiparki ja tagab kokkuvõttes ohutu liiklemise.

2014. aastast jääb meelde tuline debatt teemal, kas kartellid peaksid olema kriminaalkuriteod või mitte. Omaette küsimus on, kas kartellis osaleja peab olema just kriminaalkurjategija, kuid on selge, et niivõrd keerulisi asju ei ole võimalik väärteomenetluse raames avastada. Vabas turumajanduses on väga oluline et täidetaks alusreegleid, millest üheks oluliseks on hoidumine keelatud kokkulepetest ja seetõttu peab säilima ka efektiivne võitlus kartellide vastu. Samuti on kohane üle korrata, et lihtsam on monopoli ära hoida, kui hiljem selle seisundi kuritarvitamise vastu võidelda. Selles aspektis on muuhulgas oluline jätkuvalt tugev koondumiste kontrollimine.

Soovin kõikidele loovat mõtlemist just vaba konkurentsi suunas.


Märt Ots
Peadirektor