EST | ENG  
›› Avaleht ›› Aastaraamatud ›› Aastaraamat 2011

Aastaraamat 2011

AASTARAAMAT 2008 Aastaraamat 2011

 

Austatud lugeja

On taas rõõm esitleda Konkurentsiameti 2011. aasta ülevaadet. Eessõna kirjutades meenuvad eelkõige eelmise aasta tippsündmused. Esimesena meenub muidugi üleminek eurole - kui veel aasta tagasi arvutasime hinnad automaatselt ka Eesti kroonidesse, siis nüüd rohkem kui aasta möödudes hakkab see harjumus tasapisi kaduma. Kindlasti on Eesti otsus tekitanud palju diskussioone ning küsimusi, kas tuleks teisi, meist rikkamal järjel olevaid hädalisi aidata. Ka on 2011. aasta olnud oluline üldise Euroopa integratsiooni arengus. Tõsiselt on arutatud, kas Euroopa Liit on tulevikus Ameerika Ühendriikide moodi ehk kas liigume enam integratsiooni suunas või mitte. Need on rasked valikud ja üheseid vastuseid siin ei ole. Euroopas ühendab meid kristlik kultuuritaust, samas on barjääriks keelelised erinevused. Võttes arvesse muu maailma majanduslikku võimsust ning seda, et inglise keel on aina rohkem tänapäeva lingua franca, siis tundub integratsioon üha paratamatuna.

Aga ei ole halba ilma heata - ülemaailmne majanduskriis on ebameeldiv ja lootus, et see kiiremini lõppeks on meil kõigil, kuid samas vaevalt, et ilma selleta nõnda kiire Euroopa integreerumine toimuks, lisaks on see välja toonud ka majanduse nõrgad kohad. Aina rohkem on juttu sellest, et majanduskasvu tagab riigi konkurentsivõime ning erinevad konkurentsi piiravad tegurid vaid takistavad majanduse arengut. Ideaalset turumajanduse mudelit, kus riik koguks makse, tagaks kodanike turvalisuse ja sotsiaalse kaitse, pole muidugi võimalik saavutada, kuid samas tuleks ka liigsed turutõkked kriitiliselt üle vaadata. Seetõttu on Konkurentsiameti üheks eesmärgiks juhtida tähelepanu võimalikele kitsaskohtadele ning pakkuda lahendusi konkurentsi edendamiseks. Kuigi Eesti on avatud, liberaalse majandusega riik, on ka meil rida valdkondi, kus annaks asju paremini korraldada. Näiteks võiks tuua apteekide asutamise piirangu, mille väliselt õilsaks eesmärgiks on küll maa-apteekide säilitamine, kuid on juhuseid, kus tulemuseks on hoopis see, et ei ole apteeke ei maal ega tiheasustusega piirkondades. Tegevusluba ei saa mitte ettevõtja, kes oleks valmis vabaks konkurentsiks ja rangete kvaliteedinõuete täitmiseks, vaid see, kellele jumalakohus liisu näol õiguse annab.

Teema, mis samuti ameti igapäevase tööga haakub, on erinevad elektritootmise subsiidiumid. Kui veel 2007. aastal oli see teema vähetähtis, siis täna on tegemist juba olulise reaga meie elektriarvel. Raske on leida tootjat, kes subsiidiumit ei saa - alustades Eesti suurima Narva Elektrijaamaga ning lõpetades paarisaja kilovatise vesiveskiga. Siinkohal ei vaidle ma vastu, et riigi ülesanne on suunata tootmist keskkonnasõbralikkuse poole, kuid seda tuleb teha maksupoliitika, mitte lausdoteerimisega. Maksupoliitika kaudu on tingimused võrdsed kõikidele ning võidab see, kes on efektiivsem ja kasutab paremat tehnoloogiat. Subsiidiumite kaudu võidab aga see, kes endale paremad tingimused välja kaupleb. Siin tasub eeskujuks tuua Euroopa Liidu mootorikütuste aktsiisimaksu süsteemi, mis on suunanud tootjaid efektiivsete mudelite väljatöötamisele. 20 aastat tagasi ei oleks keegi uskunud, et korraliku varustusega mugav sõiduauto tarbib keskmiselt kütust vaid 4 liitrit 100 km kohta, kuid täna on see reaalne. Vaevalt oleks seda saavutatud muul viisil kui kallima kütuse hinna kaudu, mis on suunanud tootjaid innovatsiooni poole.

Esimest aastat kooskõlastas amet nii kõikide kaugkütte-ettevõtete kui ka suuremate vee-ettevõtete hinnad. Palju on arutletud selle üle, kas see samm oli õige või mitte, kuid on selge, et väikeses riigis nagu Eesti, on efektiivsem pidada ühte kui mitut hinnaregulaatorit. Ka on positiivne see, et kõikidele ettevõtetele kooskõlastatakse hinnad samadel alustel. Nüüd on kõik soojuse hinnad ühes kohas täpselt näha ja võrreldavad. Ning hea on ka probleemide selgeks rääkimine - tänase kalli õli ja gaasi hinna juures ei saa olla kohta soojusvarustusel, kus ligi pool energiast tarbijateni ei jõua, vaid poolel teel ära kaob. Ning taas jõuame konkurentsiküsimuse juurde, nimelt on Eestis omavalitsusel õigus määrata kaugkütte piirkonnad, kus see kütteliik vaid ainuvõimalik on. Näiliselt on õilsaks eesmärgiks kaitsta tarbijat, kuid tulemuseks on kahjuks olukord, kus tarbijal puudub nii raha kui ka võimalus endale muu kütteliik valida.

Õnneks on eelpoolnimetatud siiski üksikud valdkonnad, kus annaks vaba konkurentsi paremini rakendada. Nagu juba eelpool mainitud, võib Eestit kindlasti positiivse näitena tuua kui riigist, kus on suund vaba ja ausa konkurentsi rakendamiseks. See suund peab ka tulevikus jätkuma ning ameti ülesanne on sellele igati kaasa aidata.

Heade koostöösoovidega

Märt Ots
Peadirektor